Koreograafia+ 2025

KOREOGRAAFIA+ on ruum ja aeg, kus koreograafia hingab laiemalt kui tants. See on koht, kus liikumine kohtub sõnaga, heli puudutab ihu, valgus joonistab rütmi ja mõte tantsib nähtamatuses.

See ruum pärib sosinal, kas koreograafia saaks olla iseseisev, eksisteerida omaenda gravitatsioonis? Või vajab ta siiski enda ümber ka teisi maailmu, et kasvada, laieneda ja luua uusi horisonte?

KOREOGRAAFIA+ on lubadus avastada uusi pingevälju: liikumise ja seiskumise, struktuuri ja sõltumatuse vahel. See on kutse publikule olla tunnistajaks koreograafia võimalustele. Kaos, rütm ja vorm juhatavad meile teed.

KOREOGRAAFIA+ on etenduste õhtu, mil astuvad lavale koreograafid, kes on valinud enda kõrvale kunstniku teisest valdkonnast. Koos on loodud lühike etteaste, et kombata koreograafia võimalusi. 

Juulius Vaiksoo + Hirvo Surva
“Laulu- ja Tantsupidu” 

Juulius on tantsija, Hirvo on dirigent. Juuliusele jääb arusaamatuks, mida Hirvo amet endast täpselt kujutab ja mis teeb sellest niivõrd hinnatud professiooni. Mõlemad erialad on füüsilised ja nähtavad koreograafiana. Ühise protsessi käigus õpivad nad teineteise erialasid tundma ning leidma ühist sõnavara, et laval oma jõud ühendada. Juulius tantsib Hirvo taktikepi järgi. Hirvo dirigeerib enda jaoks midagi täiesti uut. Kuidas mõjutab tantsija sooritust dirigent? Kuidas dirigeerida vaikust ja kehakeelt?

Juulius Vaiksoo on eesti tantsija, kes lõpetas 2024. aastal Islandi Kunstiülikooli kaasaegse tantsu eriala. Peale seda on ta jätkanud vabakutselise elu nii Eestis kui välismaal – end pidevalt täiendades Berliinis ja Brüsselis ja andnud etendusi veel Soomes, Rootsis ja Šotimaal. Peamiselt liigitab ta end tantsijaks, kuid tegeleb ka tantsualaste sündmuste läbiviimisega ja õpetamisega.

Hirvo Surva on eesti koorijuht. Ta on õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Ants Üleoja käe all. Ta on olnud dirigent mitmetele kooridele – poistekoor Kalev, Revalia Kammermeeskoor, Eesti Rahvusringhäälingu segakoor ja Teaduste Akadeemia meeskoor. Aastast 2001 on ta Estonia poistekoori peadirigent. Lisaks sellele on ta olnud pidevalt tegus laulupeol dirigendi, liigijuhi või kunstilise juhina (1997, 2002, 2014).

Rebecca Green + Maret Lüllman
“Kehatäis tööd”

„Kehatäis tööd“ vaatleb nii füüsilist kui ka nähtamatut tööd, liigeldes traditsiooniliselt maskuliinset ehitusvaldkonda silmas pidades soorollide, ootuste ja võimudünaamika vahel. Raskete esemete korduvat ühest kohast teise tõstmist saadavad tilkuv higi, urinad ja ägamine. Milline võiks olla catcalli koreograafia?

Lavakujunduse eest vastutab ehitusinsener Maret Lüllman, koreograafia loob ja lavastab Rebecca Green. Ehitusinseneri ja ehitajana on Maretil aastatepikkune kogemus traditsiooniliselt meestekesksete valdkondadega. Tema ainulaadsed tähelepanekud austuse, käitumise ja võimudünaamika kohta annavad teosele nii sügavamõttelisust kui teadlikkust. Rebecca Green on inimsuhetes takerdumise, emotsionaalse töö, naiselikkuse, seksuaalsuse ja võimustruktuuride teemadega kaua tegelenud, jätkates ka käesolevas projektis nende mõtestamist keha ja liikumise kaudu.

Rebecca Green on Los Angelesest pärit Eestis elav kunstnik, kes tegutseb tantsu, teatri ja etenduskunsti ristumiskohas. Olles sügavalt huvitatud kehast uurib ta inimese väljenduspotentsiaali liikumise kaudu. Oma loomingus kasutab ta sageli võimsaid visuaalseid kujundeid, mis tulenevad tema taustast fotograafias. Rebecca on lõpetanud California Kunstiinstituudi bakalaureuse tants, koreograafia ja etenduskunstide erialal ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriprogrammi CPPM (Contemporary Physical Performance Making).

Mark Monak + Kärt Hammer
“Minu maja”

Pere. Või lihtsalt lähedased inimesed. Üks ühine ruum kuhu me kuulume. Füüsiline ja vaimne kokkupuude, kokku- ja lahkupõrkumine. Tunnete keerukus ja iseenesestmõistetavus, ilmselgus ja täielik hoomamatus. Eksisteerimise ja eksistentsi lõputu otsing. Kuidas olla, kuidas üldse olema peab? Kuidas leida tee iseendani ning sealt edasi teisteni? Olles jõudnud teise inimeseni, olles armastanud, tuleb varem või hiljem mängu lein. Lein oleks nagu armastuse sügavuse kohutav meeldetuletus. Lein viib meid kokku asjade sügavama põhiolemusega. Valu on transformeeriv tööriist, mis aitab taasluua. Sellest võib sündida uus energia, uus elu ning varem tundmatuks jäänud sügavam rõõm. Sest kõik on muutunud.

“Minu maja” loob samm-sammult selleks riskantseks ekspeditsiooniks eksperimentaalse ruumi. Tundeid toetab ilu, elu võimendab surm. Tumeduses on alati ka heledust. Sellest aru saamiseks peame sellest rääkima.

Ma arvasin, et armastus on tunne;

nüüd tean, et tegu – viibimise viis.

–

Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.

/Doris Kareva

Mark Monak alustas tantsuteekonda 2003. aastal tantsukoolis WAF Dance, kus õppis 15 aasta vältel erinevate õpetajate juhendamisel mitmesuguseid tantsustiile: hip-hop, modern- ja show-tants ning kaasaegne tants. Aastate jooksul on ta ennast täiendanud paljudes Eesti tantsukoolides ja stuudiotes ning teinud koostööd koreograafidega nii Eestis kui ka välismaal. Marki tantsuline käekiri on välja kujunenud erinevate tantsustiilide ja nende olemuse läbipõimumisel. Seetõttu ei kategoriseeri ta ennast ühegi kindla tantsustiili alla, vaid üritab liikumises ja loomingus leida harmooniat erinevate stiilide koosluses.

Kärt Hammer on õppinud Tallinna Ülikoolis filosoofiat (BA) ja kultuuriteooriat (MA) ning tegelenud oma töös kunstiteose tõlgendamise võimalikkuse ning võimatuse paradoksiga. Hammer on interdistsiplinaarne kunstnik, kes põhiliselt keskendub oma loomingus puhtesteetilisele ning intuitiivsele abstraktsusele, vältides liigset tekstuaalsust. Mängides oma loomingus tühjuse ja lärmiga, puhta joone ja vormiga, otsides kaoses vaikust. Olulisel kohal on inimloomuse hämaramad küljed, jumaliku ja inimliku kokkupuude, kõikjalt immitsev metafoorne seksuaalsus on valatud minimalistlikult täpsesse vormi.