KOREOGRAAFIA+ avastab koreograafia võimalusi

17. septembril 2025 alustab Sõltumatu Tantsu Lava (STL) uue formaadiga KOREOGRAAFIA+, mis võimaldab koreograafial hingata laimalt kui tants. Esimeses KOREOGRAAFIA+  astuvad üles koreograafid Juulius Vaiksoo, Mark Monak ja Rebecca Green, kes loovad kolm lühietendust koos oma valitud loomingulise partneriga teisest valdkonnast. Juuliuse partner on Eesti dirigent Hirvo Surva, Mark valis oma loominguliseks partneriks kunstniku Kärt Hammeri ja Rebecca valis laval koostööks ehitusinseneri Maret Lüllmani. Esitasime neile kõigile paar küsimust, et paremini mõista nende loomeprotsessi ja üldist suhet koreograafiaga.

Vasakult: Juulius Vaiksoo, Rebecca Green ja Mark Monak

Mida koreograafia sinu jaoks tähendab ning mis rolli sinu elus täidab?

Rebecca: Minu jaoks on koreograafia loominguline vahend tähenduse loomiseks: raamistav vahend. Millegi koreografeerimine võimaldab mul proovida erinevaid struktuure ja piire uuritavates ideedes ning ma kasutan seda selleks, et võimaldada teistel, uutel ideedel oma töödes ilmneda. Koreograafia kujundab liikumist ja ideid, just nagu tantsimine kujundab keha ruumi kaudu. Mulle meeldib töötada reeglite ja piiridega ning koreograafia tundub olevat veel üks viis reeglite ja struktuuri leidmiseks füüsilistes töödes, mida ma loon. Olen väga struktureeritud inimene, seega koreografeerin ja lahendan probleeme nii oma loomingulises praktikas kui ka elus väljaspool teatrit, kuigi üha enam näen oma elu osana ühest suuremast praktikast.

Juulius: Koreograafia on paratamatult saanud mu elu igapäeva osaks — näen seda igal pool igas liikumises-seisakus. 

Mark: Ma arvan et koreograafia aitab luua narratiivi. Kõik algab ikkagi tantsust, mis võib olla improvisatsioon või planeeritud ja koreograafia sünnib siis, kui me hakkame neid liikumisjadasid mingit moodi järjestama. Koreograafina mu roll ongi võib olla mingit korda luua, mõnda lugu jutustada. Äkki vajan seda enda elus.

Miks valisid koostööks just selle partneri?

Rebecca (valis Maret Lüllmani): Kohtusime Maretiga juhuslikult kontserdil. Ta istus koos mu sõbraga, keda ma arvasin, et ta tunneb, aga hiljem sain teada, et ka nemad olid alles sel õhtul esimest korda kohtunud. Ta küsis minult mu töö kohta küsima ja meil tekkis temaga hea side. Ajastus tundus väga juhuslik, kuna otsisin selle projekti jaoks koostööpartnerit ja meie huvid langesid kokku. Me mõlemad tegime usuhüppe, tehes koostööd kellegagi, keda me hästi ei tundnud, ja see on olnud minu jaoks väga viljakas ja positiivne kogemus. Mõnikord riskimine tasub ära!

Juulius (valis Hirvo Surva): Go big or go home. 

Mark (valis Kärt Hammeri): Kärt on oma inimene, eks see mängis ka väikest rolli. Kuid peamiselt tundsin, et me jagame mingeid samu väärtusi kunstis või üleüldises esteetikas. Me oleme terve kontseptsiooni koos üles ehitanud, mida ma tegelikult tahtsingi. Tundsin, et ta on vitaalne narratiivi loomisel.

Mis sind inspireeris selle etteaste tegemiseks – miks just see teema ja praegu?

Rebecca: Olen pikalt olnud huvitatud füüsilise töö teemast laval ja see tundus ideaalse viisina, kuidas selle ideega tegeleda läbi koreograafia ja pisut vallatult. Mareti kogemus tekitas palju küsimusi selle kohta, mis tunne on olla naine valdavalt meeste valdkonnas, ning ka selle kohta, milliseid tööülesandeid ühiskond meile meie soo ja sooväljenduse põhjal määrab. Etteastet inspireeris ka kergelt erootiline kogemus, mis mul oli Tallinna tänaval, jälgides lõunapausi ajal päikese käes särgita meessoost ehitustöölisi.

Juulius: Olen terve elu olnud muusikast pigem kauge inimene ja dirigendi amet on mulle alati arusaamatuks jäänud. Lapsena kooris olles ei järginud ma kunagi koorijuhti. Laulsin nii nagu arvasin õige olevat. Koreograafina saan ma olla taas otsustavas positsioonis, aga mis saab siis, kui mu ette astub juhtiv isik muusikamaailmast? Mis saab sellest tantsust, kui koreograaf on proovisaalis omad valikud teinud, aga dirigent juhib etendusõhtut? Kes kuulab keda? 

Mark: “MY HOUSE (MINU MAJA)” on paar aastat in the works olnud. Tal on olnud mitu nägu, erinevaid koosseise mis on aidanud luua vundamendi ning tänaseks on maja valmis saanud tänu sellele. Eks inspiratsioon tuleb alati elust ja erinevatest kogemustest. Selle tüki puhul pakkus mulle huvi koduelu struktuur ning kuidas see tihtipeale on ebastabiilne. Miks pereelust rääkimine on muutunud tabuks? Kaotuse ja valuga seonduvad küsimused, leinaga toimetulek. Ega ma võib olla ei looda leida vastust kõikidele küsimustele, võib olla ma lihtsalt tahan endalt neid küsida ja veidi mõelda. Küsimine on juba pool võitu.

Kui sa ei oleks koreograaf, siis millega sa tegeleks?

Rebecca:  Ma olen sellist tüüpi inimene, kellel on väga raske valida oma mitmete huvide vahel elus. Kui ma poleks koreograaf, siis realistlikult teeksin midagi muud kunsti vallas, näiteks fotograafiat või oleksin DJ. Alternatiivmaailmas võiksin teha midagi kätega, näiteks olla mehaanik/käsitööline, või olla kehatööline. Mulle meeldib ka õpetada,seega mind on alati idee coachimisest köitnud. Fantaasiamaailmas, kus poleks raha vaja, veedaksin oma elu loodust nautides, asju luues ja veedaksin kvaliteetaega inimestega ühendudes ja suhestudes erinevates vormides. 

Juulius: Oleksin arhitekt või geograaf.

Mark: Ma arvan et ma oleks lihtsalt tantsija. Tants jääb kindlalt. Ma olen seda nii kaua teinud, ei oska midagi muud.

Vasakult: Hirvo Surva, Maret Lüllman ja Kärt Hammer

Ja viimaseks küsimus kaaskunstnikelt: kuidas sa suhestud koreograafiaga?

Hirvo: Dirigeerimine ja koreograafia on omavahel väga suures seoses. Kui tantsija peab läbi koreograafi andma edasi mõtte ja sisu, siis samamoodi dirigent peab läbi partituuri edasi andma helilooja poolt kirja pandu läbi oma liigutuste, milles peab olema nii noodikirja täpsus kui emotsioon. 

Kärt: Tõusin hommikul voodist ja läksin vannituppa. Aga keegi ei näinud. On huvitavaid liikumisi ja on igavaid, märkamatuid liikumisi. Iga inimese kõnnakus, ruumis olemises on alati midagi eripärast. Mõnel on selle lihtsa olemise peale juba rohkem annet, mingi loomuomane presence. Kõige huvitavam on siis, kui ka selles kontrollitud, kunstlikus liikumises on mingi ineenesestmõistetavus, et nii peabki olema. Ja seda just laval.

Maret: Minu jaoks on see alati liikumine, mõtestatud liikumine ja ka emotsionaalne liikumine. Et kõik see mis meist välja tuleb, me saame lasta endast välja ja panna see visuaalina teiste jaoks tööle – meie emotsioonid, meie mõtted, mured, rõõmud. Kõik mis meil vaja näidata ja öelda on.

KOREOGRAAFIA+ etteasted Juulius Vaiksoo + Hirvo Surva “Laulu- ja Tantsupidu”, Mark Monak + Kärt Hammer “MY HOUSE” ja Rebecca Green + Maret Lüllman “Kehatäis tööd”   toimuvad 17., 18., ja 19. septembril. Lisainfo