SSSSS
TTTTT
LLLLL

Essee PAUS ISTU MINE: liikuv paus

Laura Cemin

Autor: Laura Cemin
Tõlkis: Maarja Junti
Päevikusissekanded tõlkis: Keithy Kuuspu

ALUSTAME TÄHTSAMAST

Valmistudes kirjutama seda teksti Keithy Kuuspu PAUS ISTU MINE kohta, püüdis mu tähelepanu levinud trend internetis: peaaegu iga artikkel, mille leidsin, sisaldas selle alguses hinnangulist lugemisaega. See paistab olevat strateegiline lüke julgustamaks lugejaid tekstiga tegelema, viis neid rahustada/julgustada, et vajalik ajaline investeering ei ole nii suur, kui nad esialgu võisid arvata.

Kui otsid järgnevast tekstist lugemisaega, siis kahjuks sa seda ei leia.
Otsustasin seda mitte lisada, sest ma ei arva, et sind peaks veenma; kui aega on vähe, võid eelistada lehekülje juurde hiljem tagasi pöörduda; kui selle oma tegevuste nimekirja lisamisest saab koorem, eelistan, et prioriseeriksid puhkamist.

Sa kohtad tekstis mitmeid *pause*. *Paus* on mõtete peatamine – õrn ettepanek, juhis ilma hüüumärgita. *Paus* jääb lahtiseks, selle pikkus on kohandatav (ilmselgelt ei ole tegemist klassikalise muusika noodiga); see võib kesta sekundeid, minuteid, või venida isegi terve päeva pikkuseks, kui seda soovid.

Kuigi sellele tekstile võib läheneda pideva voona, siis kui kaldud rohkem esinemiskunstilise lugemise poole, pakun sulle järgnevaid soovitusi.
Kus iganes sa näed sõna *paus*, võid otsustada:

    sulgeda oma silmad viieks sekundiks, seejärel teksti juurde tagasi tulla. Seda ülesannet nimetatakse VARJUTUSEKS.

    märgata oma liikuvaid mõtteid ning otsida hetke nende vahel, kus üks lõpeb ja järgmine algab. Seda ülesannet nimetatakse AHVIHÜPPEKS.

    hingata sügavalt sisse ning hoida oma hinge kinni nii kaua kui saad – ilma pingutamata. Seda ülesannet nimetatakse SÜGAVALE SUKELDUMISEKS.

    minna 30 sekundiks külma duši alla. Seda ülesannet nimetatakse IMHOFF 2.0-ks.

–  minna loodusesse jalutama aga jättes oma asjad koju. Seda ülesannet nimetatakse TRIIVIMISEKS.

MÄRKUS: Võid kõiki neid ülesandeid kasutada omal soovil oma igapäevaelus, millal iganes kohtad sõna *paus* valjult välja öelduna või kirjalikult. Tagajärjeks võivad olla suured muutused.



MÄRKUS märtsist 2022

Metsas jalutades palub Keithy mul taas pardale tulla. Keila-Joal on külm.

Loodus, kanuu ja jõgi. Võlts lumi. Võib-olla liblikad? – ta ütleb. Ja pesumasin. See saab toimuma augustis.

Teen mõned ebamäärased mõttelised märkmed; minu ratsionaalne dramaturgi mõistus tahab kohe küsida, mõista, aga ma vaikin, uudishimulikult. Lasen nägemustel areneda.

 

Paus Istu Mine on pidevas liikumises olev töö hoolimata oma pealkirjast. See võngub.
Elades installatsiooniks ja tegevuskunstiks olemise vahel, on selle iseloom hübriidne, ning selle struktuur on ehitatud üles pidevale kahe pooluse vahel liikumisele. Hägune mälestus kiigest…

Piire ja kontuure paistab olevat keeruline defineerida kohe selle etenduse algusest, ning mitte vaid seetõttu, et ruumi valdab uduvine; värvid uhutakse minema pehme valguse poolt, peegeldused põrandal panevad selle paistma märjana, kuid jalad jäävad kuivaks, suveöö ritsikate heli järgneb publikule siseruumidesse, kuid seda pole eelnevalt õues kosta olnud. Redelid toetuvad seintele, nende ülemine piir jääb peitu.

Paus Istu Mine oma lainetavas liikumises on ka töö, mis otsib paigal olemist, millest tuleneb ka selle pealkiri. Töö väidab ennast olevat aja tardunud fragment, mis on varastatud igapäeva kiire tempoga voost ning pandud suurendusklaasi alla. Katseala, laboratoorium. Või ehk liblikamaja (1), sest liblikad ilmuvad aeg-ajalt, ent õrnalt, üle ruumi. 

Sillerdav põrand meenutab ähmaselt mikroskoobi alusklaasi, mis on täidetud värviliste geelidega, või seebimulli, või lihtsalt unenäolise maastiku tausta. Kontuure, mis on ebaselged, on keeruline järgida. 

Koreograaf Keithy Kuuspu on oma töös olnud pikka aega huvitatud aja piiride venitamisest, ning Paus Istu Mine ei ole erandiks: mitmed kestvused ja ajalised mõõtmed eksisteerivad koos nagu oleks neid kollaažina kokku pandud, mitte kui organiseeritult kokku õmmeldud. Taimeri olemasolu masinal, argiste tegevuste teostamine, väga aeglased liigutused, mida läbistavad teravad lennud, vihjamine tajumise subjektiivsele iseloomule, selles kahtlemine.

Kogu selle konstruktsiooni ilu on see, mis koheselt pilku püüab, kuigi tegemist ei ole kindlasti ratsionaalse, geomeetrilise Kreeka iluga, millele viidatakse. Lummav tunne elab omamoodi pinges, mõistuse lükke-tõmbe tegevuses, mis proovib mõista, seistes silmitsi veidi absurdsete objektidega. Pikk redel, mis ulatub kõrge laeni, mõjub üheaegselt hirmutava ja hämmastavana. Tõmme atraktiivsuse ja vastikuse vahel. (2) Kus see lõpeb?

 

MÄRKUS augustist 2022

Keithy helistab, et viia mind oma ideede arenguga kurssi.

Ta mainib igatsust, igatsust üllatustunde järele, mis on segatud hirmuga, tunnet olla osa kõigest, kuid samas mõista, et on lõpmatult väike. Kogemust nagu

Ülev, ma usun, et see on sõna, mida sa otsid – ma katkestan, laskmata tal lauset lõpetada (halb itaalia harjumus). Vaikime ja kuni tema mõtleb, mõtlen omakorda mina. Millal ma viimati ülevust tundsin?

(Sõnastik) 

Ülev viitab omadusele kunstis, kirjanduses või looduses, mis tekitab aukartust, imetlust ja isegi hirmu oma avaruse, jõu või intensiivsuse tõttu. Seda seostatakse sageli kogemustega, mis on väljaspool inimese mõistmist või kontrolli, kutsudes esile vaimustuse ja alandlikkuse segu. Ülevus võib tekitada hämmastust ja teadlikkust inimese mõistmise piiratusest millegi tohutu ja arusaamatu ees.

 

PESUMASINA TAIMER ALATI VALETAB MULLE

Kas olen ainus, kes läheb pesumasina taimeritriki õnge? See näitab alati, et vaid üks minut on jäänud, kuid kuidagi kestab see minut igavesti. Ma ei tea kunagi, mis see on, mis lükkab mu taju selle piirini, igavus, kärsitus või lihtsalt tehnoloogia?

„Ülevus (ja, kui võin lisada, ka kummalisus) on subjekti emotsioon piiri peal” – kirjutab Nancy (3). Prantsuse kirjaniku sõnul on kohtumine ülevaga võimeline häirima meie ajataju, seades kahtluse alla mitte ainult tavapärase eristamise mineviku ja tuleviku vahel, vaid põimides ka kestvuse ja taju lõimi. Mõistus lööb kõikuma ja veendumused hakkavad murenema; aja ja ruumi stabiilsed koordinaadid kaovad. (4)

Kokkupuuted üleva (ja kummalisega) on need, mis võimaldavad etendusel elada ääre peal, kuid selliste tunnete kogemine ei ole Paus Istu Mine eesmärk omaette. Selle asemel kasutatakse neid instrumentidena, abivahenditena, mis on võetud kasutusse selle loomiseks, mida enamus meist paistab igatsevat: hetk *pausiks*.

Kui ratsionaalsus alt veab, saame olla eituses, või saame alla anda. Võimatus mõista seda, millega kokku puutume, nõuab meilt teistsuguse, teravama, kestva fookuse kasutusele võtmist. 

Kui ootused läbi kukuvad ning tõelise ja võltsi vahelised kontuurid segamini lähevad, ei ole meil ühtegi muud ankrut peale käesoleva hetke. Uskumatult lühikeseks ajavahemikuks langevad minevik ja tulevik kokku ühte punkti ning, vastusena sellele, jääme me vaakumisse, rippuma. Me jõuame *pausini*.

 

MÄRKUS – jaanuar 2023

Turkus kohtame vaikust. Ööbime residentuuri korteris linna mahajäetud osas, ümbritsetud lumest, mis muudab iga heli vaiksemaks. Tundub, et inimesed elavad siin aegluubis.

Päikesepaistelisel päeval jalutame jõekaldal ja jääme vaatama sillerdavat päikesevalgust, mis loob veepinnale pidevalt muutuvaid mustreid. Keithy teeb pilti ja me läheme liiga-roosa-liiga kalli sõõriku järele.


Koju kõndides näeme tagaajamist. Joostes ületab tänavat teismeline, kellele järgneb kaks politseiniku, nad sisenevad ja väljuvad läbi pargitud bussi, jooksevad kõnniteele ja peaaegu tühjale sõiduteele. Märulifilmi väärt stseen.

Kuigi tunneme pildi ära – oleme seda korduvalt telekast näinud, oleme segaduses. Pilvelõhkujaid pole, valju müra pole. Kas see võib tõesti juhtuda Turkus?

Stseen tundub kummaliselt tuttav ja ühtaegu võõras, igapäevane, kuid samas nii veider. Kummaline. Hetkeks, mis tundub tund aega, peatame mõtete voo ja oleme naelutatud, jääme vaatama.


(Sõnastik)

Kummalisus on termin, mida kasutatakse millegi tuttava, kuid veidralt rahutukstegeva või kõheda kirjeldamiseks. See on tunne, mis tekib, kui kohtad midagi, mis peaks olema tavaline, kuid on omandanud rahutukstegeva omaduse. Sigmund Freud arutles oma essees “The Uncanny” selle üle, kuidas teatud objektid või olukorrad võivad tekitada ebamugavustunnet nende kummalise sarnasuse tõttu millegi muuga või reaalsuse ja fantaasia vaheliste piiride hägustumise tõttu.

Näide kummalisest: déjà vu (olukord, mis tundub väga tuttav, kuigi väidetavalt puututakse sellega kokku esimest korda).

 

VÕLTSPÄEVITUSED JA KÜLMAD DUŠŠID

Austria kunstnike Lena Schwingshandli and Lisa Großkopfi lühifilm Alles mine (Kõik minu) on filmitud Troopiliste Saarte Kuurordis (Tropical Islands Resort), mis asub endises dirižaabliangaaris, umbes 50km Berliinist lõunas. Kuurort on piinliku täpsusega meisterdatud troopiline keskkond, millesse külalised saavad nädalavahetuseks põgeneda või nautida pikka puhkust, liikudes mitmete „sihtkohtade“ vahel samas hoones, millest igaüks pakub enda ad hoc majutust (telk, bangalo, maamaja…)

Filmi kaameranurgad hägustavad piire tõelise ja inimloodu vahel, kus Euroopa suurim tehislik vihmamets eksisteerib angaari sürreaalsel taustal. See kontrast tekitab minus tugeva kummalisuse tunde, ning salvestise vaatamisel olen paratamatult lõbustatuse ja tülgastuse vahel.

Tajutava ehtsuse küsitavus on üks levinumaid kummalisuse tekkimise vallandajaid, ning etenduses Paus Istu Mine mängib naturaalse ja võltsi vaheline interpolatsioon sellele viitamisel otsustavat rolli. Lavaobjektid, valgus ja heli vihjavad sellele, et väline maailm on pealtnäha nende kunstlikkuse suhtes ükskõikne, samas kui muru ja jää näivad vaid tõelise imitatsioonina. Kujutlusvõime võimetus hoomata, mida nähakse, teravdab fookust ning, nagu tera, seab eesmärgiks lõigata välja peas keerlevate seosetute ja ülevoolavate mõtete vool.

Naasen Troopiliste Saarte Kuurordi pildi juurde, sest usun, et see toimib suurepäraselt kapitalistliku süsteemi ahvatleva lubaduse sümbolina: kõik, mida ihaldame, olgu selleks külastus Amazonasesse ilma pikkade lendude, tülikate putukate, ning ettearvamatu vihmata, või mistahes muu püüdlus näib vaid ühe ostu kaugusel. Kõiki meie vajadusi, ükskõik kui erinevaid, on (nagu välja tuleb) võimalik täita. 

Rutiin on järgmine: me töötame (liiga palju), me teenime raha (ei kunagi piisavalt), ning kurnatuna me kulutame seda tühjadele lubadustele lõõgastumisest ja meelelahutusest. Me investeerime ekstravagantsetesse Himaalaja retkedesse või hiljutisematesse kuulsuste poolt asutatud vaikuselaagritesse, kõik selleks, et olla pettunud, kui mõistame, et tunne, mida igatseme, võime teha *paus*, jääb kaugeks ka eksootilisel saarel.
Jõudes mäetipule või vaadates merre loojuvat päikest, nagu ka paljud teised ülevad hetked, mis kunagi olid autentsed ja olemuslikult muutvad, on nüüd vaid järjekordsed asjad, mida kaubastada ja pakendada lihtlabase meelelahutusena. (5)

Tarbijaliku süsteemi kriitikat mängitakse enam-vähem avalikult läbi terve etenduse ning see avaldub jõulisemalt, kui esinejad lavastavad oksjoni. Laenates Texase oksjonipidajate kiiretempolist skandeerimist, mängivad nad kapitalistliku mängu absurdsusega, proovides müüa igale nõus olevale publiku liikmele osa stenograafiast. Objekt, mis ületab oma füüsilise vormi, muutub potentsiaaliga laetud amuletiks, tükiks universumist, kus võtta *paus* tundub lõpuks võimalik. 


Kiirete panuste tulv ja peaaegu hoomamatu kõne ajab üheaegselt segadusse ja köidab, suurendades võnkumist naudingu ja vastikuse vahel. Ootuseid seatakse taas kahtluse alla ning mõistmine pannakse proovile.

Just siis kui tundub, et valjuse ja absurdsuse limiit on peaaegu saavutatud, lahustub järjekordne piir, võimaldades välismaailmal imbuda sisse peauksest, ja nagu siis kui tamm (6) avatakse, voolab üle üleva vaikuse jõud.

 

SMILE – BUTTERFLY (7) (NAERATUS – LIBLIKAS)

Kui sul on olnud õnne näha liblika sündi, võid minuga nõustuda, et seda saab lugeda ülevaks kogemuseks. Kui putuka ilu on vaieldamatult rabav, on kogu saamise protsessil mõru järelmaitse, surelikkuse painav kaja. Metamorfoos ussist liblikaks nõuab, et rööviku keha kõik koed laguneksid täielikult, et hiljem luua uusi struktuure. 

Liblika pingutus oma nukust välja saamiseks, *paus*, mis on vajalik, et ta tiivad kuivaksid ja avaneksid, hõivab piiriala, kus nauding ja valu paistavad koos eksisteerivat.

Peavoolu kultuuris seonduvad liblikad peamiselt ilu, mitte ülevusega. Neid tätoveeritakse nahale sümboliseerimaks vabadust ja lootust, või kantakse moeesemetele naiselikkuse sümbolitena. Nende olemasolu on veidi labane, lapsik, kuigi nende populaarsus paistab olevat igihaljas.

Liblika sümbolit etenduses Paus Istu Mine paistab olevat kasutatud vaheldumisi mängulisuse ja vastikusega: seda on näha esinejate särkidel, häguselt viidatakse ühe naise poolt laest rippumas, ning äkitselt materialiseerub see ruumis, kujutatuna laservalgusega. On ebaselge, kas see sümbol viitab noorte esinejate ilu kaduvusele või kasutatakse seda selle liigse, või vägivaldse positiivsuse sümboolika kahtluse alla seadmiseks, nagu seda on raamatus Topology of Violence (Vägivalla topoloogia) defineerinud filosoof Byung-Chul Han. 

Ekstreemne positiivsus materialiseerub mitte ainult inspireerivate tsitaatide kaudu, vaid sügavamalt ületootmise, liigse suhtlemise, hüpertähelepanu ja hüperaktiivsuse väärtustes tänapäeva kultuuris. 

Han, kes on tuntud meie „läbipõlemise“ ühiskonna definitsiooni loomise eest, märgib, et kogu aeg millegi tegemine ja ülemäärane saavutamine on selle väärtuslikemad valuutad. 

Hetked, mis tunduvad „tühjad“, sest neis puudub nähtav tegevus, neelatakse alla järgmise ülesande poolt meie tegevuste nimekirjas või täiendavaid tunde skrollides veetes. Meie päevakavad ajavad üle, samas mahutavad nad harva hetkes olemise lihtsat tegevust või rahuliku olesklemise radikaalset mõistet. Selle tulemusel paistab, et oleme unustanud hetkes elamise kunsti. 

Esinejate võime lihtsalt eksisteerida etendusruumis naaseb nagu korduv déjà vu läbi selle 90-minutilise kestuse, omandades erinevaid vorme ja korraldusi. Need näiva *pausi* hetked, mis pole päris tegevus ega ettevalmistus, avalduvad paradoksaalselt nii publiku kui esinejate jaoks ühtede vaimselt kõige nõudlikematena, seistes silmitsi igavusega, mitte tegemisega. 

Etenduse nähtavalt aktiivsemad fragmendid võivad, vastupidiselt, muutuda tõeliseks *pausiks*, eemaldumiseks sellest, mida Budistid kutsuvad ahvimõistuseks. Need võivad võimaldada ruumiga häälestumise uute viiside kerkimist, luues tingimused ülevuse avaldumiseks, kus viimaks tunda paigalolekut.

  

LUUES TINGIMUSI või tikkides mustreid nähtamatute niitidega

“Ülevuse diskursust rikub nii seotus pahatahtliku poliitika kui mitteautentse massikultuuriga”, kirjutab Simon Morley sissejuhatuses raamatule The Sublime (Ülevus) mille on avaldanud MIT Press (2010) (8). ta viitab näiteks üleva retoorika kasutamisele totalitaarsete režiimide poolt masside võrgutamiseks, või praegusele seadmete rohkusele, mis kauplevad ülevuse asenduskogemusega.
Selle tulemusel on paljud kaasaegsed kunstnikud otsustanud ennast distantseerida sellest teemast, kuigi mitte kõik neist. Kunstnikud, kes kalduvad enda kunstiteoste loomiseks investeerima kummalisse ja ülevasse, on võtnud kasutusele erinevaid meetodeid ja strateegiaid, mis neid minevikus kasutatud teemadest eristavad.

Näiteks mastaabi kasutamine on tööriist, mille valis Milla Koistinen töös Magenta Haze (Magentapunane uduvine), tantsuetendus, milles nii tantsijad kui esinejad eksisteerivad koos suurte eredate täispuhutavate objektidega. Töös Uncanny Valley Girl (Kummaline Valley tüdruk), kasutab koreograaf Angela Goh enda masseerimise tööriistu, tehnoloogiat ja Femboti kuvandit, et vahelduda elava ja elutu, naudingu ja õuduse vahel. Jacob Kirkegaard loob heliinstallatsioonis MELT (SULA) illusoorse atmosfääri valguse, lõhna, uduvine ja heli kaudu, viimaks publikut minimaalselt aimatavasse troopilisse keskkonda. Samas, kui helimaastik, mis paistab olevat vihmametsast, paljastab ennast kui jää sulamise salvestus, tekib kummalisus.


Pean neid töid julgeteks, sest need tuginevad väga subjektiivsete ja raskesti ennustavate tunnete virgutamisel nagu ülevus ja kummalisus. Saab ilmseks, et iga neist töödest, sealhulgas
Paus Istu Mine, eelistab selliste tunnete fabritseerimisel ja kaubastamisel ruumi loomist, ja seega tingimuste loomist nende avaldumiseks.
Kuigi need kunstiteosed kasutavad erinevaid strateegiaid, loovad nad unikaalseid universume, milles publik ja esinejad eksisteerivad koos defineeritud ajaperioodi, ning Sõltumatu Tantsu Lava ruum ei erine sellest. Etenduse avanemisel ei selgu kunagi, mis see universum on, jättes publikule võimaluse täita (või tunnetada) tühimik, leida oma piirid, saavutada mugavus mitteteadmises.
Ülevus ja kummalisus ei teeni enam pelgalt mulje avaldamise või veenmise eesmärki, vaid nagu on öelnud  Barbara Claire Freeman teoses The Feminine Sublime (Naiselik ülevus) “kõige kestvam pühendumine oleks hoopis säilitada radikaalse määramatuse tingimusi oma võimalikkuse tingimusena […]” (9)

Pidevas liikumises on Paus Istu Mine flirt selle vahel, mida me ootame, mida me ette kujutame, ning selle sügavik, mida ei ole võimalik teada. Kas see on miraaž, oksjonimaja, või test?
Võid vabalt valida, kui seda vajalikuks pead, kuid enne võime paluda sul, viimast korda, teha *paus*.

————————-

 

1 Liblikamaja on hoone, mis on ette nähtud liblikate aretamiseks ja näitamiseks eesmärgiga harida. 

 2 Jacques Derrida, La vérité en peinture (Paris: Éditions Flammarion, 1978); tõlkinud Geoffrey Bennington ja Ian McLeod, The Truth in Painting (Tõde Maalis; Chicago: University of Chicago Press, 1987)

3 Jean-Luc Nancy, ‘L’Offrande sublime’, Jean-Luc Nancy, Jean-François Courtine, et al., Du sublime. L’extrême contemporain (Paris: Belin, 1988); tõlkinud Jeffrey S. Librett, Of the Sublime: Presence in Question (Ülevusest: küsitav olemasolu; Albany: State University of New York Press, 1993)

4 Simon Morley, „Staring into the contemporary abyss: The contemporary sublime” („Jõllitades kaasaegsesse tühjusesse: kaasaegne ülevus“). Algselt avaldatud väljaandes „Tate Etc.”, september 2010

 5 Herbert Marcuse oma raamatus „One-Dimensional Man“ („Ühedimensiooniline mees“, 1964) juba märkas ja kritiseeris turu poolt ülevate kogemuste kaubastamist.

6 Jacques Deridda kirjeldab ülevuse kogemust tammi kujundi kaudu. „Ülevuse kogemisel, erinevalt ilu kogemisest, purskub nauding kaudselt. See saabub pärast pinget, mis hoiab tagasi elutähtsat jõudu. Kinnihoidmisele järgneb väljavoolamine.”
Jacques Derrida, La vérité en peinture (Paris: Éditions Flammarion, 1978); tõlkinud Geoffrey Bennington ja Ian McLeod, The Truth in Painting (Tõde maalis; Chicago: University of Chicago Press, 1987)

7 Viide youtube’i videole esitaja Smile (Naeratus) laulust Butterfly („Liblikas“). 

8 „The Sublime. Documents of Contemporary Art” („Ülevus. Dokumendid kaasaegsest kunstist“). Toimetanud Simon Morley. (Cambridge: MIT Press, 2010)

9  Barbara Claire Freeman, „the feminine sublime: gender and excess in Women’s fiction” („Naiselik ülevus: sugu ja üleküllastus naiste ilukirjanduses“; Berkley ja Los Angeles: University of California Press, 1995)