Premiere esindab läbilõiget eesti kaasaegse tantsu ja teatri maastikust.

Reedel 10. veebruaril päev peale PREMIERE`17 esietendust kutsusin Sõltumatu Tantsu Lavale kokku kolm eelmiste aastate PREMIERE koreograafi Joanna Kalmu (edaspidi JK), Siim Tõniste (ST) ja Jaan Ulsti (JU),  et rääkida sellest, milline tähendus oli Premiere`l neile omal ajal ja mida see tähendab neile täna. Mida Premiere on andnud ja mida see võiks anda? Lisaks muljed eilselt esietenduselt. Salvestatud vestluse kirjutasin maha mina, Triinu Aron (TA).

TA: Saadame igal aastal kutsed eelmistele premierikatele, mind huvitab, miks te ikkagi tulete Premiere vaatama, kas tuleksite ka ilma kutseta ja kas teie jaoks on oluline jälgida Premiere?

ST: mina tuleksin ka vist kutset saamata juba selleks, et näha Hiiumaa tantsufestivali jaoks kõiki noori koreograafe ja lavastusi. Kui ma ei tuleks sellepärast, et olen vana premierikas, siis tuleksin festivali pärast, kolmanda põhjusena tuleksin vaatama, ma arvan.

TA: Tuleksid ka ainult sellepärast, et oled ise Premiere`s  osalenud ja sind huvitab mida järgmised premierikad teevad?

ST: ammmm…. , võib—olla. Ma pole kunagi mõelnud selle peale niimoodi, aga ikka tuleks vist vaatama korraks, Siimuna.

JU: Mina tulen sellepärast, et on kutse ja on Premiere. Ma ei usu, et tuleksin ja maksaksin, et vaadata noori koreograafe.

JK: auchhh

ST: jaaah?

TA: Maksad pigem kinopileti eest, kui noore koreograafi etenduse eest, jube kahju

ST: Miks nii?

JU: mmmmm… , nad ei puuduta mind piisavalt

TA: Kust sa tead, et nad ei puuduta sind piisavalt?

JK: Kas mina puudutasin sind?

JU: Ja

TA: Aga sa ei teadnud enne tulekut, kas see puudutab sind või mitte, nüüd sa tunnistad, et Joanna puudutas sind, seega ei saa sa öelda, et nad ei ole sind puudutanud?

JU: Joanna puhul nägin eelshowingut, Joannat ma teadsin. Keeruline on mõelda laialt Premiere peale, sest näiteks eile õhtust ma kumbagi tüdrukut ei tundud. Võib olla on selle põhjuseks vanusevahe. Tegelen iseenda projektidega niipalju, et …

JK: Ma vastan sellele ise. Mina tuleks ka siis, kui ei oleks kutset. Üks asi on valdkonna huvi ja teiseks ikkagi Premiere kontseptsioon, mis on lihtne ja tugev noorele koreograafile. Ma ise just väljun sellele sceenele ja olen samast kohast tulnud. Mõtlen, et tegeled oma projektidega, of course, me kõik tegeleme, kas sul ei teki tunnet, et äkki sa mitte ei jää ilma kuivõrd sul ei teki pilti, mis maastikul toimub. See on ju noor geen, mis tuleb peale.

JU: See paneb mind mõtlema, kuidas maastik tekib. Kas läbi selle, et käin vaatamas teiste töid? Muidugi olen osa tantsukultuurist ja leian, et ma ei pea tekitama seda, mina olengi see maastik. Mis puutub kinokülastusse, olen enda jaoks välja mõelnud, mis mind inspireerib ja toetab. Mulle ei meeldi käia vaatamas teiste koreograafide töid.

TA: Sulle ei meeldi käia vaatamas tantsuetendusi?

JU: Jaa, see peab olema kas minu tuttav, siis mind huvitab kuidas temal läheb, või see on teistpidi märgiline.

TA: Premiere ei ole sinu jaoks märgiline?

JU: Ma mõtlen märgiline kui tantsu mõjutanud suur koreograaf.

TA: Pead silmas tunnustatud koreograafi?

JU: Mis tähendab tunnustatud, minu jaoks ei ole olulised tiitlid, kui ma tean koreograafi kohta.

ST: Kuidas sa never-ever uut infot saad, uut kogemust, midagi uut, mida sa ei oska oodata lavalt. Kui sa käid vaatamas vaid oma tuttavate töid ja sul on kindel informatsioon, mida sa tahad näha?

JU: Kas see intervjuu on minust

JU: Mis infot mul vaja on, infomaastikul, kus info liigub läbi piltide, video, suusõna, mis infot mul veel on vaja?

ST:  Miks sa siis üldse teatris käid? Sa ei saa kunagi saada kogemust läbi piltide, videote või teiste inimeste jutu.

JU: Räägime ju sellest, et pean käima tantsulavastusi vaatamas vaid sellepärast, et olla maastikuga kursis.

ST: See nüüd vaevalt ainus põhjus on, miks käia vaatamas asju.

JU: Aga miks sa käid vaatamas tantsulavastusi?

ST: Tahan näha, mida inimesed teevad, kes on uued inimesed, keda tean, kas nad on suutnud midagi uut välja mõelda vahelduseks. Kui ma seda ei teeks, võiksin omi asju ka elutoas teha. On vähesed asjad, mida ma põhimõtteliselt vaatamas ei käi.

JK: Siinkohal ongi kaks moodust, kindlasti on noori kunstnikke, kes teevadki oma asja ja ei huvitu teistega suhestumisest ja nad teadlikult ei käi midagi vaatamas, tahavad hoida distantsi, ma võin sellest mingit pidi aru saada. See on mingi loomuomane küsimus. Sams minul tuleb see nii automaatselt, et püüan minna vaatama asju ja olen vastupidiselt täheldanud, et see segab minu enda tegemisi, kuna panen palju energiat sellele, et käia ja olla ja näha, mida teised teevad. Mulle hullult meeldib see, aga vahel on pikk päev seljataga ja lähen teatrisse ja see ei ole nii kvaliteetne, on pigem meelelahutuslik ja olen siis sattunud sinna aega veetma, lõõgastuma, uusi mõtteid saama, see on osa minu tööst. Väga meeldiv töö, mis tuleb mul automaatselt.

JU: See on teine asi, töö. Ta ongi töö. Kui lähen vaatama tantsulavastust, siis automaatselt lähevad mingid protsessid tööle ja keeruline on lõõgastuda ja sellepärast eelistan, et saaksin elamuse, hüpata laine peale, mis võtaks mind kaasa. Muidu jään vaatama saali seinavärvi ja lähen automaatselt teise maailma, mis ei ole minu jaoks alati meeldiv, et pean jälle tööd tegema. Sellepärast on vale öelda, et tulen vaid kutse pärast. On Premiere ja tulen, sest olen ka sellest osa. Olen nõus andma ka koreograafidele tagasisidet kui nad küsivad. Võtangi väga professionaalselt seda külaskäiku.

TA: Lähme eilse õhtu juurde konkreetsemalt. Mul on heameel, et tekkisid erinevad vaatenurgad ja mind väga huvitab, miks inimesed ja eelkõige oma valdkonna inimesed käivad tantsuetendusi vaatamas. Millised on eilsed muljed?

JU: Mina üllatusin, et tantsu üldse ei olnud.

ST: Tõesti!?

JU: Mina otsin liikumises meisterlikkust, see on minu praegune teema. Kui luuakse liikumine lavale, siis tahaksin selles näha mingisugust meisterlikkust, mis peab olema suunatud, see ei saa olla trikkide sooritus ja tantsu ning liikumises oleksin tahtnud näha rohkem meisterlikkust. Mind üllatas, et ma ei näinud laval meisterlikkust.

TA: Vaidlen vastu. Minul on vastupidised muljed, näiteks Sigridi töö puhul. Mõtlesin samuti, kas Sigrid tantsib või mitte ja vaatasin extra selle pilguga ja sain aru, kuivõrd meisterlikult Sigrid tantsib oma töös. Tal on kõikidel liigutustel väga täpne tähendus ja need omavad suures pildis mõtet, tekib jada ja neil on omavaheline seos. Nautisin kuivõrd täpselt ta teeb iga liigutuse, mis ei ole suvaline. Sain aru iga väiksemagi liigutuse puhul kui meisterlikult Sigrid on selle tantsimise kaudu lahendanud.

JK: Minu jaoks oli huvitav eelkõige seepärast, et osalesin eelmisel aastal ja vaatasin seda mingis mõttes lühikese distantsi tagant, kuid samas juba piisavalt kaugelt. Vaadates tagasi oma kogemusele tundsin, kui suur ja oluline hetk see neile on. Mõelda veel sellele teekonnale mis tuleb, veel 7 etendust. Mul oli 10 etendust. See on megaoluline kogemus, kuidas see protsess kasvatab sind ja sa kasvad selles hetkes, see annab professionaalsuse maigu.  Ülikoolis esitad oma etendust tavaliselt kaks korda ja kui juhtub, et saal on tühi või ei teki keemiat, mis tekib esietendusel. Nähes eile neid sain aru kui oluline ja suur sündmus see neile on. Mille üle mõtlesin? Olin tänulik, et mõlemad olid väga pühendunud ja kvaliteetsed tööd, ega ma ei oodanudki vähemat selles suhtes. Kuid miks ei olnud väga suurt äraastumist oma esialgsest positsioonist? Palju oli sama materjali, mis esimesel showingul  ja isegi detailid kordusid.  Mõtlesin, et minu puhul oli samuti, et jätkasin samast punktist kust alustasin. Kas see tähendab, et produktsiooniperiood ei ole piisavalt pikk või puudub vabadust visata ära see, mida tegid ja alustada uuega ja minna teist teed?

TA: Tegelik mõte ongi, et tuled esimesse residentuuri ja alustad sellesama lavastuse loomisega juba sel hetkel. Mida tasuks mõelda, juhul kui see häirib ja inimesed juba ütlevad, et nägid showingul kõik ära, siis ehk võiks showing näidata vähem. Aga leian, et Premiere on siiski hästi toetatud ja meie võimaluste juures ei leia me võimalusi rohkemaks toetuseks loomise protsessis. Kui saad alustada augustist, sul on kolm residentuuriperioodi pluss lava ettevalmistusperiood kaks nädalat. Seda ei ole vähe. Selle ajaga jõuab küll valmis ühe lavastusega.

ST:  See nõuab julgust loobuda esialgsest. Vaevatl STL käe ette paneb, kui keegi oma esialgsest kümnest minutist totaalselt loobub. See on kunstniku enda otsus, kas ta soovib, julgeb või tahab esialgsest asjast loobuda ja muul viisil edasi minna. Kuna mina ei käinud showingul, mul pole seda kogemust jagada, olen nõus Joannaga, et mõlemad tööd olid väga põhjalikud ja ma ei mäleta, millal viimati oleksin tulnud teatrist ja tantsuetenduselt nii, et mul on väga hea tuju pärast seda. Mulle meeldis, et tööd olid erinevad. Kuulsin teistelt, et esialgsel showingul oli olnud keeruline valikut teha, olid võrdsed tööd, siis leian, et otsus võtta just Keity ja Sigrid, oli väga hästi tehtud.

JK: See pole kivi kapsaaeda. Oleksin tahtnud, et mind üllatatakse, aga ei üllatatud. See on küsimus, kas noorel tantsukunstnikul või inimestel üldse, palju meil on julgust lasta lahti sellest, mis on kindel. Mõtlesin selle peale, et mingid otsused töötavadki hästi, sa ei pea neist lahti laskma. Võimalik, et nad tegid suure ringi ära ja tulid tagasi selle juurde, millega alustasid. Sul on kunstniku intuitsioon, saa teed mingid valikud, mis ongi õiged valikud. Teine asi, millele mõtlesin töid vaadates ja laiemalt tantsukunsti osas, et kui palju oli üles ehitatud sama asja peale, mille vastu ma ise võitlen –  representatsiooni peale. Kõik oli „imagine that if Im doing this“, see on sügavam teema, aga kui sul on sünapsid ja sa kujutad ette, et need sünapsid liiguvad su kehas ja nii sul tekibki see liikumine. Kõik oli hästi „asi if“ peale üles ehitatud. Minu küsimus, ka mulle endale on, kuidas edasiliikumiseks sellest mööda minna. Mul toimus koguaeg translation, näen kust mõte on alguse saanud ja miks ta on liikumises nii tõlgendunud. Sigridi töö puhul oli see sisuline taotlus.

TA: Sa ütled, et näed seda tendentsi, kas seda on praegu liiga palju tantsuetendustes, mida vaatamas käid või on see kogemusega seotud. Premierikad on vähe kogenud, tuleb see ehk sellest?

JK: Võib-olla, et kogemus teema. See on asi, millega ise hetkel tegelen – küsimus, kust liikumine alguse saab.

TA: Sellele vastust ei olegi kerge leida.

JK: ei ole, seda enam, et meie kultuuriruumis, vaadates tantsu ja teatri ajalugu , on meil juba mingi ettekujutus, kust liikumine alguse saab. Mind huvitab, kui ta ei püüa niivõrd otsese kujundina mängida. See on isiklik psühhoos, millega tegelen, mida saab näha Femmaazil.

JU: Proovin otsida häid sõnu, kuidas seda kirjeldada. Ma ei lugenud ühtki teksti enne vaatamist ja proovin panna peale filtri, et ongi noored koreograafid. Mõlemad asjad jäid minu jaoks segaseks. Mis mu vastuse eesmärk peab olema?

TA: Sul ei peagi eesmärki olema, ma küsin muljeid eilsest, etenduse kohta.

JU: Mõlemad olid hästi sõbralikud tööd, kuid jäid lavaruumi.

TA: Sigrid tungis siiski …

JU: … jah, aga tema kutsus meid oma ruumi, see oli huvitav. Ta ei tulnud meie ruumi, vaid kutsus meid enda ruumi, mis oli veel sõbralikum ja lahkem. Esimene töö kutsus mind tema intiimmaailma vaatama.

JK: Nad mõjusid erinevatele süsteemidele. Keity töö on väga immersive, mis selle eestikeelne vaste võiks olla, endassevõttev? Sensoorne, mõjub teistele aistingutele kui mõistus ja intellekt ja sellega astus dialoogi Sigridi töö, mis vastupidi algas teisest otsast. Kuidas sa lähed lavaruumi, liikumisse ja visuaali. Need toimisid kõrvuti. Hea komplekt jälle.

TA: Kusjuures eesmärk ei ole valida komplekti.

ST: Tahes tahtmata Premiere tööd moodustavad komplekti, see on alati asi, millest räägitakse. Kaks tööd, kas inimest, samast kohast, sama vanad. Mulle tundub, et domineerib Viljandi,  mis sa ikka oskad selle kohta öelda.

TA: Nii on, Tallinna Ülikooli lõpetajate seast ei tulnud ühtegi taotlust sel aastal. Meil ei ole millestki rohkem rääkida.

ST: Kes iganes praegu loeb seda artiklit, saage aru.

TA: Suunan teema tagasi sarja poole, kas olete märganud tendentse või suundumusi, kuhu Premiere läheb või kust ta tuleb?

ST: Premiere esindab adekvaatselt olukorda eesti kaasaegse tantsu ja teatri maastikul, läbilõiget sellest. On kaks varianti, kas need kes tulevad peale üritavad olla kellegi moodi või vastanduda. Ma vist olen näinud kõiki Premiere´i, üheksas oli eile?

TA: Jaan oli esimene

JU: Mina ja Kati Juurik

TA: Mihkel tantsis või pigem oli laval

ST: Kati tagus jääd

TA: Mihkel lõikas klaasi

ST: Kumus

ST: Sellest ajast kui STL-l on siin ma tuba, oma maja, oma luba, on seda näha ka neis töödes. Ettevalmistuse põhjalikkuse võimalikkust. STL oma saalis on kodusem, inimesed tunnevad end kindlamini laval, sest see on lets it koht, ei ole nii, et koli varsti minema siit. Nii head tingimused kui võimalik. See lisab inimestele töödes kindlust.

JU: Mina tundsin juba esimesel aastal kindlust. Mina seda tendentsiks ei nimetaks. See oli kohe kindlas käes, STÜ oli ennast tõestanud ja astusin väga kindlasse struktuuri. See, et tegime proove Laia tn väikses saalis, ei teinud minu jaoks asja väiksemaks.

ST: Minu jaoks isiklikult oli väga suur blokk, et teen oma esimest päris koolivälist tööd ja lähen taas Laia tänava saali proovi tegema.

TA: Mäletan seda väga hästi, sest käisime teid vaatamas ja ma tundsin sama hetkel, et see ei ole hea, peaks olema teine keskkond. Aga meil ei olnud võimalust pakkuda proovisaali. Igaüks ise sebis endale mingi saali.

JK: Kuidas siis käis asi?

ST: Ma olin veel õliõpilane magistrantuuris ja olid omad kokkulepped, et sain kasutada kooli saali.

JU: Selleks hetkeks olin mina teinud lavastuste proove katusel, Prahas extracrases ruumis vanas majajäetud koolisaalis. Olin saanud kogemuse siit ja sealtpoolt, et ruum pole oluline. Oluline on struktuur ja seepärast ruumid mind ei häirinud. Pigem häiris Kumu betoonpõrand. Triin Hook tegi mulle valgust ja olin sellise professionaalse meeskonna eest väga tänulik. Tendentsina ma ei näe muutust, koreograafid kes lähevad sarja, neid hoitakse väga hästi ja neile antakse endiselt väga head võimalused, et teha tööd, mis on positiivne.

JK: Järgmine aasta on siis kümnes?

TA: Kümnes saab olema aastal 2019, järgmine aasta jääb vahele. Otsustasime, et teeme edaspidi üle aasta, kuna protsess on nii pikaajaline. Kohe peaks juba open call olema, mai lõpus peaksime taotlusi läbi vaatama, juuli – august peaks esimene residentuur toimuma. Üksi STL koordineerides, ei saa ma lubada, et tegelen aastas ainult PREMIEREga. Kuna kounkurss ei ole niivõrd tihe, siis otsus lükata see üleaastaseks , tundus meile ok. Kui oleks igal aastal sadades huvilisi, siis vast teeks seda igal aastal, aga ei ole sadat huvilist. Proovime ära.

ST: Kas huvi on langenud, on siin mingi tendents?

TA: See on täiesti ebastabiilne, siin ei ole tendentsi. Esimesed premierikad me kutsusime, siis polnud open call`i. Sõltub aastast. Sel aastal oli väike konkurss. Meil on plaan minna rahvusvaheliseks ja taotleme rahvusvahelisi finantse.

ST: Läti sõbrad juba olid esindatud.

TA: Tahame Premeire laiemale pinnale viia, nii et inimesed tulevad laiemast regioonist kui vaid Eesti ja ka võimalused on suuremad kui vaid Eesti saab pakkuda.

ST: Minuteada Baltikus pole teist analoogset.

TA: Sellise sarjana pole, kuigi kõik toetavad omal viisil alustavaid koreograafe

JU: Siis kaoks ju eesti keel ära?

JK: Kas jääb ikka 2 Eestist ja 2 mujalt?

TA: Laieneme regionaalselt ja võtame vastu rohkem inimesi.

JK: Küsimus, kas huvi peegeldab tegelikku pilti?

ST: Soovi kandideerida?

JK: Ühes vestluses tuli välja, et keegi kes on seotud Tallinna Ülikooliga professionaalsel levelil, tema arvab, et nii STL ja Kanut kui mõni muu teater peaksid käima ja omalt poolt looma kontakte ülikooliga. Kas tudengid on teadlikud, mis toimub? Minu jaoks on küsimus, kelle vastutus see on.

ST: Põnev küsimus.

JK: Ma ei tea, pole käinud ülikoolis kaks aastat, aga juhul kui nad ei saa seda infot? Premiere on tegelikult super viis, kuidas astuda siia maastikule, kelle vastutada see jääb?

TA: Mina diskuteerin. Nii open call info on saadetud Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna koordinaatorile kui saadame pidevat etendusinfot neile. Mina olen käinud rääkimas ülikoolis, mis asi on STL ja kutsun neid siia ekskursioonile. Viljandi ja Tartu teatritudengid on käinud tihedamini siin majas korraldatud tuuridel kui tallinna tantsutudengid. Tunnen, et rohkema tegemine muutuks pealetükkivaks ja kui midagi vastu ei tule, siis ei saa inimestele peale käia. Peaks tekkima dialoog.

JU: Kas tudengid peavad ostma pileti etendustele?

TA: Jah

JU: Soodushinnaga?

TA: Soodushinnaga, saadan neile alati pakkumised. On ka võimalik teha koordineeritud kokkuleppeid, milleks peaks Ülikool märku andma.

JU: Mäletan kui õppisin Laial tänaval, olime Kanutis vabatahtlikud ja saime tasuta etendustele, sellega tekkis tugev side.

TA: Ka meil on vabatahtlike kuulutus permanentselt kodulehel üleval ja võimalus STL-ga vabatahtlikult liituda.

JK: Võimalik, et ülikoolist otse tuleval inimesel on korraks haridusväsimus ja ei tahetagi kohe minna kusagile edasi. Premiere open call on ajal, kui tudeng lõpetab, ta on väsinud, ta ei jõua sellega tegeleda. See peaks olema kahepoolne huvi, võiks olla nn ulatatud kutse, me ootame sind.

TA: Aga mis jääb praegu puudu, et tunnete, et see pole oodatud kutse? Kas praegune pole selline, heameelega teeks oodatud kutse.

ST: Käisin ülikoolis juba mõnda aega tagasi ega pole enam kõige adekvaatsem hindama, mis toimub Tallinna Ülikoolis, aga kõrvaltvaatajana tundub mulle, et see on iseenesesse sulguv organisatsioon, kes tegeleb teadlikult või teadmatult kapseldumisega. Ühelt poolt hindan, et neil on oma black box, mis on super õppevahend. Selllest päriselt teatrit teha tudengitele tundub karuteene, sest nii nad ei jõuagi välja oma 25-kohaselisest mustast koridorist. See on suurepärane tööruum, kus tudengitöid teha, kuid see jääbki sinna, äkki seepärast inimesed ei julge välja astuda sealt või vastupidi tekib tunne, et juba on midagi saavutatud. Miks Tallinna Ülikooli tudengid ei kandideeri? Ma tunnen osasid neist, tunduvad anded ja normaalsed noored inimesed olevat, miks nad ei taha, ei tea.  Mis puutub sellesse, et tutvustada erinevaid Eesti platvorme ja produktsiooniüksusi, nagu ka Hiiumaa Tantsufestival, mille üheks eesmärgiks on vahendada noortele infot ja töid, siis võin julgelt väita, et need noored, kes käivad meie festivalil ja on nüüd kunstnikud, need kõik teavad kus STL asub ja mis on PREMIERE.

TA: Tõstatan hoopis sellise küsimuse, kas Premiere on soft platvorm? Kui tulen Premiere ja teen oma esimese töö, kas saan nn hinnaalandust. Või lähen otse produktsioonihouse ja teen oma esimese töö ilma Premierita?

ST: See oleneb, millise inimese te valite, selle kes raiub läbi või selle, kes otsib kõrvalust.

TA: Valime ikka läbi seina minejaid, kuid oluline on nende sooviavaldus, nad peaksid meile teada andma, et nemad soovivad just PREMIRE kaudu tulla.

ST: Kunagi ei tea, mis on inimeste ootused STL-le, võibolla nad tahaksid midagi täiesti teistsugust, teisi asju ja sellepärast  nad ei vaevugi.

TA: Praegu on see black box formaat, kui keegi soovib teha etenduse maal lehmalaudas veebruari kuus, tõstame käed üles ja ütleme, et ei mängi välja Kuid pikemas plaanis võiks sellele mõelda. Kuid hetkel on oma formaat nii paika loksunud, mis annabki talle turvalisuse. Oleme palju töötanud selle nimel, et olekski kindel formaat, kuidas toetame, mis etappidega, mis millal toimub, sest oleme aru saanud, et need kes Premiere tulevad, vajavad just sellist tuge nn formaadi kindlust, arusaamist, mis on produktsioon. Annamegi ühekordse black box produktsiooni kogemuse ja pisikese Eesti tuuri.

JU: Premiere-l on maastiku, meedia ja avalikkuse tähelepanu nii suur, et kui täna tahad tulla Premiere, siis spot light on sinu peal. Sellepärast inimesed ei julge tulla pärast kooli, sest pole valmis nii suureks hüppeks.

ST: Tingimus ju pole kohe pärast kooli?

TA: Tingimus on, et see peab olema sinu esimene avalik lavastus, koolitööd ei lähe arvesse. Oleme märganud, et kui on tehtud paus või kandideeritud mitmendat korda, siis paus on hästi mõjunud. Mõte on palju selgem. Sellepärast ongi ta uute, mitte noorte koreograafide sari. Noor ei ole tingimus, oluline on debüüt.

JU: Kas peaks kommunikeerima, et debüüt on mastaabis kus võid ikkagi olla teinud mõned lavastused?

TA: Kuidas me sellisel juhul defineerime debüüti, kui mõned ikka võid olla teinud?

JU: Kuidas saame eeldada, et kui mul on kooli või stuudio taust, et julgen esimese sammuna teha niisuure hüppe.

JK: Sul peab olema professionaalne kogemus, mis annaks sulle eelduse.

JU: Siin jõuamegi tagasi, et kutse ei ole niivõrd sõbralik. Et sellele vastata, pean vastama kriteeriumitele. Näiteks pean võib-olla mõne töö ära ütlema selleks, et tulla Premiere. Kui võtan muu töö vastu vahepeal, siis ma ei vasta tingimustele. Siis on mul valida, kas saan kusagilt töötasu väikese lavastuse eest või lähen Premiere ja saan kuulsaks.

TA: See on sinu otsus ja sinu alternatiivid.

JU: Kas me tahame, et selline valik oleks, sest selle võiks ju ka ära võtta?

TA: Aga see ongi Premiere ainus tingimus, et on debüüt, muidu ta on üks järjekordne produktsioon teiste seas. Sellele on üles ehitatud ka toetus, et lisaks lavastusele tutvustame ka tegijaid endid, produktsiooni etapid on detailselt paika pandud, kutsume ja kaasame kogenumaid koregraafe nõu andma. Formaat on selleks loodud. Kui teeme teisi produktsioone, siis töötame teisiti.

JU: See on suur samm noore koreograafi jaoks, praegu on see siin ainus sari, tantsulavastusi on niikuinii vähe, saad tohutu spotlighti. Muuta see pehmemaks, selleks et oleks suurem konkurents ja rohkem kandideerijaid sarjale? Vaatame uuesti tingimustele otsa.

ST: Aga siis juhtuks nii, et kui tingimused oleks lõdvemad, siis ongi rohkem kandiaate, kuid lõpuks valitakse ikka samad inimesed, ehk parimad. Kas oledki universaalselt andekam või vastad rohkematele kriteeriumitele. Tingimuste pehmendamine võib teha vanni suuremaks, kuid kardan, et tulemus on sama.

TA: Ma ikkagi ei saa aru, milles neid tingimusi pehmendada, kui eemaldume esimese lavastuse nõudest, siis polegi Premiere vaja. On sul mingi konkreetne mõte?

JU: Minu esimene lavastus, teen selle avalikule linna väljakule, mul on viis tantsijat, kutsun publiku, piletita, tunniajane. Samas kui Premiere pakub palju lisakihte nagu valgustaja, produktsioon. Näiteks kui teen Hiiumaa festivalile lavastuse, mille panen kokku ühe nädala lõpuga, mis on küll lavastus, kuid valminud lühikese ajaperioodi jooksul, sõprade keskel, publik ei maksa piletit, aga pakub hea teatrielamuse.

TA: Premiere mõte on toetada professionaalsele sceenele astumise esimest sammu.

ST: Pean täpsustama, et Hiiumaa tantsufestivalil ei tehta sõprade seas suvemajas lavastusi. Nädalase protsessi eesmärk on pakkuda noortele inimestele võimalust osaleda professionaalses protsessis. Residentuuri eesmärk on kasvada lõpuks täisväärtuslikuks lavastuseks, mis on õnnestunud ühel korral Sveta Grigorjeva „Smells liks a team spriti“ga. Kui sinna satuks noor ülikooli lõpetanud lavastaja-koreograaf ja teeks meie festivalil nädalase protsessi läbi, arvan et STL laseks ikka Premieril sellel inimesel kandideerida, kuigi tavaliselt me ei võta täiesti noort inimest seda tegema. Noorele inimesele soovime pakkuda vastupidist võimalust, osaleda protsessis.

JU: Peame lähtuma sellest, mida noor mõtleb. Tema teab, et tema ei tohi teha enne lavastust. Kuid samas Premiere tahab saada paremaid lavastusi.

ST: Minumeelest sa kirjeldad juba seda, kuidas saada hirmust üle.

TA: Mina pööraks siinkohal tähelepanu sellele, et ma ei usu, et noored kes lõpetavad, et neid kõiki kohe oodatakse kõikjale. Olen siinkohal küll väga karm, aga arvan, et väga raske on kohe peale kooli jalaga teatri uks lahti lüüa. Kuid kindlasti on üksikuid väga talendikaid, keda oodatakse.

JK:  Jaan tõi välja valupunkti, kui see läheb  biannuaalseks, siis ma ilmselt ei viitsiks oodata. Ma tahan lavastajana tööd teha ja alustada nüüd kohe järgmisel hooajal ja teeks ilmselt ise selle tüki.

JU: Siis tuleb Tallinna Ülikooli black box.

TA: Kuhu sa siis lähed?

JK: See on keeruline koht. Mul on läinud väga hästi, olen tänulik, et mul on soojad kodud Tallinnas igal pool, mind on hästi vastu võetud, ma ei pea muretsema, kuhu ma läheks. Aga praegu olen punktis, kus aasta peale Premiere olen nõus kaaluma, kas võtan vastu otsuse ise produktsioon teha ja leida produtsent. Aga see võttis aasta aega, kuni tunnen end mugavalt sellele mõeldes. Ülikooli kogemus kindlasti ei valmista mind ette selleks sellises mastaabis. Nüüd kui olen teinud läbi Premiere ptosessi, olen aru saanud, kuidas produktsioon välja näeb ja olles STL-ga  tihedalt seotud, saan aru, kuidas avaldusmaastik ja kulka funktsioneerivad. Selle pagasiga ma ülikoolist kindlasti ei tulnud.

TA: Muidugi muutun kurvaks, kui ütlete, et inimesed ei tule enam kui Premier üle aastaseks läheb. Aga mõte on selline, et rahvusvaheline Premiere protsess läheb pikemaks. Lisandub rahvusvahelisi residentuure, sa tuled nagu inkubaatorisse, kus saad aasta aega tegeleda oma teemaga, osaleda residentuurides, saada tagasisidet ja lõpuks jõuda esietenduseni. Arvan et see on hea, et saad pikemalt ette valmistada ja selgemini aru saada, mida sa teha tahad.

ST: Ma ei kujuta ette, et minu ajal oleksin pidanud aasta ootama, ikka oleksin midagi valmis teinud.

TA: Pool aastat oleks sul aega olnud, kus sa teinud oleksid?

ST: Ma olen väga ettevõtlik inimene.

JU: Mina olen koreograafi ametit pidanud ja see peab raha sisse tooma. Olen õnnelik inimene, et mul on koguaeg lavastamist, teen koreograafiaid. Ma ei kujuta ette, et peaksin ootama.

TA: Ooteaega tegelikult polegi, mai lõpp -juuni teete kooli lõputöid. Praegu küsisime selleks ajaks taotluseid, kuid olime teadlikud, et kõigil oli keeruline kontsentreeruda sellele, kuna tähelepanu oli lõpetamisel. Nüüd lükkub taotluse esitamine kaks kuud hilisemaks, mis oleks ju sobiv ja annaks võimaluse süveneda. Paari kuu jooksul selgitatakse , kes saavad juba protsessi, kogu protsess lükkub edasi vaid 3-4 kuud.

JK: Kas see saabki nii edaspidi olema või lükkub edasi vaid kord?

TA: Vaatame ja proovime ära, me pole nii suur organisatsioon, et peaksime viie aasta plaanid juba täna otsustama, kui see uus mõte ei tõesta ennast, saame sammu tagasi astuda.

TA: Tõmbaks kokku. Tahate midagi soovida STL-le, Keityle, Sigridile, Premierile, uutele premierikatele soovitada?

JU: Mina soovitan tüdrukutele, keda eile õhtul nägin, et teha publikule selgeks, millest tahad rääkida. Olgu enda jaoks selgeks mõeldud see üks asi ja seda ühte asja proovidagi vaadata mitme nurga alt koos publikuga, mille istutad lavastusse sisse.

JK: Mina soovin julgust olla hard core ja üllatada ennast ja publikut ja noorus on aeg, mil panna hullu. Vahet pole ka oled noor koreograaf või noor inimene. Ootan ikka, et nihutataks piire eri suundades.

ST: Mina soovin nii Keityle kui Sigridile jätkuvalt töötahet ja julgust ja sekundeerin Joannale julgust panna hullu ja julgust loobuda oma mõtetest ja mõelda ümber kasvõi viimasel hetkel kui tarvis on, mitte keegi ei vastuta peale teie endi selle asja eest, mida teete. Go premiere!

Jaan Ulst debüteeris PREMIERE raames 2009. aastal  lavastusega “Technical dialogue”

Siim Tõniste debüteeris 2011 aastal lavastusega „nill“ PREMIERE sarjas

Joanna Kalmu PREMIERE sarja debüütlavastus „Debutante“ esietendus 2016. aastal.

Vestluse pani kirja Triinu Aron, PREMIERE produtsent.