Millal Sa viimati enda rõõmuks tantsisid?

11. ja 12. detsembril etendub Sõltumatu Tantsu Laval soome-taani koreograaf Taneli Törmä diskotantsulavastus “Open Your Heart”, mis otsib täiskasvanute maailmas kaduma kippuvat tantsurõõmu läbi diskotantsueseetika. Uurisime Tanelilt, mis on tema jaoks tantsu kogukondlikus olemuses oluline ja miks avab ta seda läbi diskotantsu.

Kontseptsioon ja koreograafia: Taneli Törmä

Esinejad: Hilde I Sandvold (NO / DK), Taneli Törmä (FIN / DK) ja noored eesti diskotantsijad Nele-Liis Juhani, Anete Põltsama, Loretta Kaart, Eliisabeth Kuldmaa, Alice Süvalep, Caroly Nigul, Mona Viilup, Anne-Liis Paenurm, Grete-Ly Avik, Arphine Pogosjan, Emma Anette Juss, Jürgen Sinnep ja Liisbeth Laanisto

Heliloojad: Søren Lyngsø Knudsen (DK) ja Esa Mattila (FIN)
Lauljad: Jutta Jessika (FIN), Hilde I Sandvold, Taneli Törmä ja Lene Lyngsø (DK)

Koreograaf Taneli Törmä ja tantsija Hilde I Sandvold (foto: Morten Arnfred)

Kuidas jõudsid tantsurõõmu olemust uurides just diskotantsuni?

Klassikaline kuldajastu disco võrsus 1970. aastate Ameerika ööklubidest, Euroopa tantsuväljal on sellest tänaseks saanud aga eripärane võistlustantsuformaat ning esialgne kogukonnatunne on stiilist kadumas. Võistluslikus diskotantsus on palju piiranguid, näiteks saab iga esitus saab kesta vaid 45 sekundit. Nende tantsijate treening sarnaneb kohati rohkem spordile kui tantsukunstile, suurt tähelepanu pööratakse vastupidavuse ja tehniliste akrobaatiliste elementide arendamisesse. Paljud diskotantsuga tegelevad stuudiod kuuluvadki Põhjamaades spordiala-, mitte tantsuliitudesse ja suur osa professionaalsest tantsukogukonnast ei ole seetõttu sellest formaadist kuulnudki. Sport ja tants pisut põimuvad siin – on see võistluslikkus hea või halb? Kõik sõltub lõpuks ka õpetajast ning sellest, kuidas noori treeningutes juhendatakse.

Mind huvitab, kust diskotants tegelikult alguse saanud on, missuguseks see tänases võistluslikus vormis muutunud on ja kuidas seda taas kogukondlikku situatsiooni kohaldada. Kuidas nihutada eesmärk esinemiselt ja võistlemiselt taas tantsijate koosolemisele ja sellest rõõmu tundmisele. Olen püüdnud uurida, kui palju võistluslikus diskotantsus 1970ndate disco kultuurilisest algupärast räägitud on ja kui palju selle kohta noortele üldse teadmisi jagatakse.

Praegu näeb palju võistluslikku tantsu ka televisioonis (näiteks “So you think you can dance” tüüpi saated – 2005. aastal USA-s Fox telekanalis loodud tõsieluseriaal, milles toimub vaatajate hääletamisel võistlus Ameerika lemmiktantsija tiitlile – M.P.), see kõik on muutnud arusaamu tantsu olemusest ning seda, mida tantsuna mõistetakse. Mida lastele tantsuõppes edasi tahetakse anda? Kas mõistmist, et tants seisneb ainult trikkide demonstreerimises? Ka tehnilistel väljakutsetel on tantsuõppes oma koht, aga mulle tundub, et nii võib unustada, mida tantsu olemusest tegelikult edasi õpetada soovime. Tantsida võib ka oma elutoas ja selleks ei pea tingimata professionaalseks tantsijaks saama. Tantsida võib iseenda rõõmuks ja teistega osadustunde kogemiseks.

Koreograaf Taneli Törmä (foto: Morten Arnfred)

Sotsiaalmeedia on andnud kõigile sisuloome ja selle hetkelise üleilmse levitamise võimekuse. Kuidas see tantsu tähenduse mõistmist mõjutada võib?

Kiires sotsiaalmeedias jagatavad videoklipid on enamasti maksimaalselt 30 sekundi pikkused. Mida selle ajaga luua ja kommunikeerida saab? Kas võib juhtuda, et noorem põlvkond harjubki vaid selliste ülilühikeste formaatidega? Kuidas selle tulemusena tajutakse pikemaid kestuslavastusi ning tantsu mõistmist laiemalt? 30 sekundilise tantsufraasi taga on tegelikult väga suur töö, sest koreograafiat luues tuleb tähelepanu pöörata väiksematelegi detailidele ning see peab liikumises avalduma väga täpselt. See on aga midagi sootuks muud nüüdistantsu kaanonist, kus ajakasutusega saab väga paindlik olla.

Millised on olnud Sinu enda kogemused võistlusliku tantsuga?

Teismelisena osalesin tantsijana konkurssidel ja võistlustel päris palju, nii Soomes kui rahvusvahelisel väljal. Enamasti oli tegemist kommertsliku show-tantsuga, ent haridusteest tulenevalt osalesin ka balleti- ja kaasaegse tantsu konkurssidel. See kõik andis esinejana kahtlemata hea lavakogemuse, aga see oli väga mahukas töö. Tihedamal perioodil võis ühe aasta jooksul toimuda iga nädal mõni võistlus. Alles hiljem hakkasin mõtlema, kui palju aega, raha ja energiat sellesse panustatakse.

Võistluste periood oli kogukondlikus mõttes väga lõbus, aga selle varjuküljeks on valdkonnasisene sildistamine. Mul läks kaua aega, et kaasaegse tantsu väljal ümber orienteeruda, kuni minus hakati ka midagi muud nägema peale “endise konkursitantsija”. Pidin end ka ise põhjalikult täiendama, et mitte vaid ühe liikumiskeele juurde jääda. See ei puuduta vaid liikumistehnikaid, vaid liikumisest mõtlemist laiemalt.

Oled rääkinud, kuidas lapsena kogetakse tantsurõõmu, teismelisena saadakse aga eneseteadlikumaks ja tundlikumaks sellest, kuidas teised meid tajuvad. Miks on Sinu meelest oluline seda teadvustada?

Lastena tantsime tõesti eelkõige iseenda rõõmuks. Teismeliseks saades tekib teatav surve ühiskonna, pere või me endi poolt: pean nüüd otsustama, kas valin selle täiskasvanuna oma professionaalseks rajaks, kas ma oleksin selleks kõigeks kutselisel tasemel võimeline. See on oluline tegelikkuse tajumine, aga mulle tundub, et see väline surve võib tantsurõõmu sageli sootuks suretada. Võib tekkida must-valge mõtlemine: kui ma sellega professionaalselt ei jätka, milleks siis üldse enam tantsida? Mulle tundub, et see avaldub kahetsusväärselt sageli ka tantsu huvihariduses.

Usun, et tantsima peaks läbi kogu elu sõltumata sellest, kas valida see professionaalseks teeks või mitte. Paljudele täiskasvanutele tundub mõte minna enda liikumisrõõmuks tantsutundi hirmutav. Meisse on juurutatud kuvand, et see on ainult noortele, kes veel areneda saavad. Mulle tundub, et peame oma mõtlemises midagi selles suunas muutma. Mida võib tähendada olla tantsija ka iseenda jaoks?
Lavastus “Open Your Heart” kutsub olema tantsus tõeliselt kohal ja lubada seda kogeda värske pilguga, minna sellega kaasa ja mitte liialt muretseda selle pärast, mida teised mõelda võivad, kui me kusagil avalikus ruumis tantsime. Isegi mina pelgan seda vahel, ehkki olen professionaalne tantsija!

Tantsija Hilde I Sandvold ja Taneli Törmä (foto: AdeY)

Enne etendusi toimuvad lavastusprotsessi valitud kohalike noorte tantsijatega töötoad. Millega te nende päevade jooksul tegelete?

Eri riikides etendades on palju sõltunud sellest, milline on kohalike tantsijate taust – kas nad on konkurssidel võistlevad diskotantsijad või mõne muu stiili harrastajad, kes polegi diskoga kokku puutunud. Muidugi õpetame neile lavastuse jaoks ka oma versiooni tänasest diskotantsust, aga soovime avada selle taga peituvat teemat laiemalt, jõudes ka algupärase diskostiili ja -fenomeni olemuse juurde. See on võrsunud ajast, mil nende vanemad noored olid!

Loodan, et noored jõuavad tundmuseni, et oluline pole niivõrd tehniline sooritus, kuivõrd ühtne, teineteist toetav grupitunnetus. Kuidas grupina kokku tulla selle liikumispartituuri lahendamiseks. Et ei pea olema tehniliselt perfektne, et võib teha vigu ning et olulisim on koos tantsimise kogemus. Püüan selles protsessis vältida igasugust võistluslikku mõttelaadi.

Mind on siiani meeldivalt üllatanud ka, mida noored hoopis meile Hildega (lavastuses üles astuv professionaalne tantsija Hilde I Sandvold – M.P.) selles protsessis õpetada saavad. Vastastikune kogemuste jagamine lammutab tavapäraseid õpetamishierarhiaid ning rikastab protsessi.

Oled öelnud, et otsid tantsust kogukonnatunnet. Kuidas tants seda luua saab?

Igasuguses kogukondlikus tantsupraktikas jääb õige tehnika tagaplaanile ja fookus on jagatustundel. See võimaldab tantsu palju sügavamalt ja rikkamalt nautida kui üksi tantsides või võistluse kontekstis teistele esinedes. Tants on võrratu viis teistega tuttavaks saada ja inimlikku kontakti luua. See on hoopis teistsugusel tasandil tajutav ühendus, mis võimaldab erisuguse taustaga inimestel ja erinevatel põlvkondadel kokku tulla. Küsin ka lavastusprotsessis, kas noored on kunagi oma vanemate või vanavanematega tantsinud. Loodan, et nad jõuavad protsessi tulemusena ka selleni ja õpivad mitte ainult esinema, aga tõeliselt tantsima, selle tegevuse ja kogemuse nautimiseks nii enda jaoks kui teistega jagatuna.