Kes on uued tulijad tantsumaastikul?

Maikuus kohtusid PREMIERE’21 uued tulijad Ingrid Mugu ja Allar Valge, et arutada omavahel teineteise debüütlavastuste sündi, loomingulist protsessi ja edasisi plaane.

INGRID: Ma küll tean, kuna meil on sama taust, aga ikkagi, kuidas sa tantsu juurde jõudsid?

ALLAR: Ema nii väga tahtis. Ta pani mind tantsuringi, kui ma olin vist alles mingi 4-ne. Alguses need “kükki-püsti tantsud” ja siis hiljem svingtantsud ning stepp. Ja nii ma õppisingi aastaid, kuni oli aeg õpetama hakata.

INGRID: Me alustasime Allariga samast tantsukoolist, ma õppisin ka stepptantsu. Ma mäletan Allarit nendest tundidest.

ALLAR: Ma olin nooremate grupis ja vaatasin sageli, et Ingrid on selline eneseteadlik, nagu ikka vanemaid vaadatakse, aga hiljem nüüd on selgunud, oleme ju samaealised.

INGRID: Tegelikult tahtsin ma kogu aeg hoopis iiri tantsu õppida, aga kuna olin tol hetkel vaid 6-ne, siis vanemad leidsid stiili, mis oli kõige lähedasem sellele, aga kuhu võeti ka väikseid lapsi tantsima. Mul võttis paar aastat aega, et aru saada, et midagi viltu on ja see ei hakkagi välja nägema nagu ,,Riverdance’’. Sellest ajast saadik olen käinud mööda Tallinna erinevaid tantsukoole ning kokku puutunud paljude stiilidega. Neist viimane ongi flamenko, milleni jõudsin puhtjuhuslikult Telliskivi tantsufestivalil. Oli paar aastat selline ettevõtmine. Ja no siiani on see mind suutnud köita. Eks ma olen alati olnud huvitatud sellest, et saaks ise tantsijana ka rütmi teha ja samas on flamenkos ju ka keha väga väljendusrikas, mitte nagu iiri tantsus, et ainult jalad tantsivad. Mulle meeldibki, et flamenko on hästi raske ning sellega tegelemiseks tuleb mõista peale tantsu veel flamenkomuusikat ja -laulu. Sellepärast hakkasin ka hispaania keelt õppima. Kuigi mulle hispaania keel alguses üldse ei meeldinud, tahtsin alati pigem itaalia keelt õppida.  Aga kui flamenkoga tegeleda, siis tuleb keel paratamatult ära õppida, et tervikust aru saada, tähendustest, lugudest, laulusalmidest ja kõigest muust. 

ALLAR: Ja mina õppisin ikka steppi edasi. 

INGRID: See näitab püsivust.

ALLAR: Või ka seda, kes kuhugi toppama jääb ja kes edasi läheb. 

INGRID: No ei ole nii hull vast. Aga mis hetkel sa üldse mõtlesid, et võikski tantsijaks saada?

ALLAR: See oli mingi enne gümnaasiumit, ma uurisin ettevaatlikult emalt, et mis ta arvab, et kas tantsu saab ka õppima minna ülikooli? Kas see on ka ju ikka amet? Nii läksingi TLÜ-sse tantsu õppima. Aga sa ise?

INGRID: Mina olin nagu koguaeg teadlik sellest, et Tallinnas ja Viljandis saab tantsu õppida, aga kuni päris gümnaasiumi lõpuni ei võtnud ma seda väga valikuna. Eks ma usun, et mind mõjutas perekond ja ka see, mis väärtused koolis olid. Arvasin, et minust saab jurist vms. Aga siis pakkus Ene Jakobson mulle Sõlekeses tööd ning ma avastasin selle, et ,,oo, äkki ma isegi sobiksin tantsijaks või õpetajaks’’. 

ALLAR: Kui nüüd oli see aeg, mil trenne ei saanud eriti teha ja kuskil välismaal end täiendada, mis sa siis tegid?

INGRID: Mind kupatas koroona märtsis Hispaaniast Eestisse tagasi, tegin ERASMUSt seal. Aga mõnes mõttes mulle meeldis, et aega oli hästi palju, ma olin töölt pool aastat puhkusel, sest pidin alguses selle aja Hispaanias olema. Aga ma ei tundnud puudust sellest alguses, et ma tagasi olin tulnud, sest ma tundsin et Hispaania tuli minuga koos Eestisse. Kõik kolis netti, järsku olid kõige paremate õpetajate, tantsijate, noh täielike staaride, tunnid online’is mulle kättesaadavad siinsamas. Sellist asja varem ei olnud, pidid ikka Hispaaniasse sõitma või kord aastas oli võimalus kellegi hea õpetaja kursustel käia siin. Ja tegelikult sellest ajast saadik on mul iga nädal flamenkoteooria tunnid online’s ja tantsutunnid ka, lisaks olen võtnud siit-sealt hispaania klassikalise tantsu workshoppe. Ühesõnaga, see muutus on mulle väga sobinud, et nüüd on materjalid ja võimalused kättesaadavad.

ALLAR: Ma tegin eelmisel kevadel ja suvel stepptantsu veebikoolituse. See oli väga tore! Huvilisi oli üllatavalt palju. Ise seda sorti treeningutes ei osalenud. Käisin hoopis palju jooksmas. Veebist otsisin küll stepptantsust ajalooloenguid ja vanu etteasteid. Thomas Wadelton ja Chester Whitmore tegid toredaid loenguid ja laadisid pärast ka üles.

ALLAR: Kuidas sul oma lavastuse idee tekkis?

INGRID: Siis kui ma Hispaaniasse läksin, siis alguses ma mõtlesin, et mis see ikka siis on, tavaline välismaale minek. Kõik küll rääkisid, et ,,oo, see on kindlasti lahe kogemus ja muudab sind’’, aga ma ei uskunud seda, sest ma mõtlesin, et mina olen ju ikka mina oma eelistuste, maitsete ellusuhtumisega jne. Aga kui ma kohale jõudsin sinna võõrasse kultuuri, kus alguses vaatamata õpingutele, mitte midagi aru ei saanud, siis oli ikka päris raske kuidagi emotsionaalselt. Aga lõpuks sain aru, et see tegelikult kasvataski… just mingit iseseisvust ja sellist ellusuhtumist. Et ma enne seda ei oleks arvatavasti lavastusprojekti niimodi omast initsiatiivist ette võtnud, oleksin oodanud, et keegi teine teeb või kutsub. Ja siis muidugi, kui ma käisin just enne tagasitulekut Jerezi festivalil, mis on üks kõige tähtsamaid flamenkofestivale, sain ma sellise tantsukogemuse, mida ma ei olnud varem kunagi saanud. Nii tundides õppides kui etendusi vaadates, noh täiesti nii, et istud saalis oma toolil, ahmid õhku ja ei usu, mis laval sünnib. Ja seal Hispaanias olles hakkasid tulema mul mingid pildid ja visioonid ning siis esimese koroonalaine ajal kodus istudes jõudsin mõistmisele, et tegelikult oligi toimunud minus suur areng selle lühikese kolme kuu jooksul. Nii tuligi mõte teha lavastus õppimisest, kasvamisest, edasijõudmisest ning tagasilöökidest, kõigest sellest, mis ma ise tundsin ja kogenud olin. Et innustada, et öelda, et kõik see halb ja vastik lõppkokkuvõttes ka kasvatab. 

INGRID: Ja kuidas sina oma idee leidsid?

ALLAR: Mul oli nii, et ma vaatasin öösel mingit muusikali, ma täpselt enam ei mäleta, kas see oli “Chicago” või “Moulin Rouge!”, aga midagi mind haaras selles, istusin laua taha, süütasin küünla ja kirjutasin üles. Peategelaseks on noormees, kes valmistub oma elu esimeseks kohtamiseks ning mis ta siis sellele eelneval ajal kõik tunneb ja teeb. Ta tegutseb nii oma toas kui oma peas. See tuli kõik tervikuna ja järjest. Olin mõtte paberile pannud ning siis hakkasin mõtlema, et kuhu või kellele see lavastus pakkuda. STLis võeti mind rõõmsasti vastu.

INGRID: Ja kuidas sa end proovisaalis tunned?

ALLAR: Alguses tundsin kohutavalt. 

INGRID: Mul oli ideeliselt enam vähem kõik juba päris valmis, vaid lihvida, kui proovisaali tulin, olin eelnevalt kõik läbi mõelnud, või tähendab, mul oli selleks olnud nii palju aega juba, et kõike settida lasta ja hästi palju aitas mind selles kaasa Natalia (FREMEN), kellega olen saanud kõik ideed läbi arutada ja ka koos luua. Et rohkem tegelesingi saalis liikumise ja füüsilise poolega, selle loomisega. Aga ka see lavastusprotsess on olnud suur õppimine ja lavastus ise ka on enda tundmaõppimisest, enda tajumisest. Kuigi praegu mõtlen, et kas mina olen loll ja ei saa aru või kas ongi niimoodi, et see idee, mis kohe alguses mul oli nagu… töötabki. Et ma ei ole pidanud kuhugi täiesti teise suunda lavastust viima, ta ongi olnud umbes-täpselt sellise vormiga algusest peale. 

ALLAR: No muidugi. Ja mina siin nüüd vaevlen ja higistan. Mul polnud midagi valmis. Tulin saali, alguses kujutasin kõike veel ette, kuna rekvisiite polnud. Siis istusin diivanil, ühel oma põhi kujunduselemendil, tegin midagi ja siis ootasin, et lavastaja mulle juhiseid annaks ja ütleks, mis ma tegema peaks. Endalegi üllatusena avastasin, et lavastaja olen ma seekord ju ise. Olen nii laval kui ka see, kes juhendab. Päris šokeeriv situatsioon oli. Võttis tükk aega, et harjuda. Alguses küll kirusin, et miks ma nüüd nii siis tegin, alati olen olnud kas üks või teine ja seekord hoopis uus, väga hirmutav, kuid ka põnev olukord lahendada – lavastada iseennast.
See on olnud samuti tõeline õppimisprotsess ning ma hakkasin mõtlema, et tegelane mu lavastuses, nagu ka mina, otsib ju ennast, avastab end uutes olukordades. 

INGRID: Tuleb välja, et me lavastustel on sama teema. Eneseotsingud, kasvamine, areng.

ALLAR: Tuleb välja jah nii. Erinevad lood, aga teema on ilmselt tuttav ja isiklik paljudele.

INGRID: Kui see lavastus nüüd valmis saab? Mis sa edasi teed? On sul juba uus idee olemas?

ALLAR: Olen paaril korral mõelnud, et miks küll on vaja sellist asja praegu teha. Tahaks juba uut ideed katsetada ja lavastada. Ilmselt need ideed nüüd idanevad, aga konkreetset plaani neid ellu viima hakata hetkel pole. Ja sul?

INGRID: Mina tahaks nüüd mõnda aega jälle otsustaja ametist jalga puhata ja ise õppida. Järgmisel hooajal sõidan loodetavasti aastaks taas Hispaaniasse õppima, et eks siis näis, mis ma sealt seekord kaasa toon.

PREMIERE’21 lisainfo ja piletid leiab S I I T