Kai Valtna arvustus: Artefakturism: farsid ja varemed
Foto: Aron Urb
Artefakturism: farsid ja varemed
Koreograafid-etendajad: Valeria Januškevitš, Keity Pook, Sigrid Savi ja Kadri Sirel
Dramaturg: Kerli Ever
Helikujundaja: Sander Saarmets
Valguskujundaja: Karolin Tamm
Kunstnik: Laura Põld
Esietendus STL-is 8.detsembril 2022
Omaeluloolisus, mis tekib personaalse kogemuse ja mälutöö keerulise suhte läbi, on jõudnud mitte ainult ajalookirjutistesse vaid hoogsalt ka etenduskunstidesse. Esimesena meenuvad Mart Kango „Enneminevik“ ja Paide Teatri „Lahinguväli“. Kaasaegsete etenduskunstide aineseks ongi ju suurel määral lavalolijate personaalsete maailmade vahendamine, mitte fiktiivsete tegelaste seiklused.
Neli noort etenduskunstnikku, kes omavad ühiseid mälumaastikke Viljandi Kultuuriakadeemias, aga keda grand tour oma hariduse täiendamiseks ja kogemuste korjamiseks on vahepeal viinud maailma eri paikadesse, situatsioonidesse ja ülesannetesse, on sedakorda kokku saanud STL-is, et uurida mäletamise fenomeni ja jagada isiklikke kogemusi residentuuris viibitud kolmest erinevast ruumist. Milan Kundera on öelnud, et mäletamine ise vajab struktuuri ja vormi loomist, kõik vormitu on mäletamatu. Kui valitud vormiks on nüüdistantsulavastus (?), on igaljuhul tegemist tõlkimisega – kuidas kontseptsioon jõuab kehasse, suuline või kirjalik mälumaterjal performatiivsusesse, tekst kohalolusse. Pealkiri viitab iroonilisele võimalusele (mida nähtud etendus ka omamoodi kinnitas), et ka omaenda kehamaastikel saab turistina viibida.
Reisimise tuuma võiks ilmselt kokku võtta eesmärgiga muuta meeleline kaemus hingeliseks ja vaimseks kogemuseks. Turisti ja Reisija erinevust on avanud Saksa ajaloolane ja sotsioloog Hasso Spode. Turisti iseloomustab põhimõtteline originaalsuse ja kangelasmeele puudumine, ta on alati olnud ka kultuurikriitilise põlguse märklauaks, kuna rikub kohalike sissetallatud radu. See, kes endast rohkem peab, nimetab ennast reisijaks. Turisti pilk asjadele ei jaota neid enam kujul ja tajul põhinevate omaduste alusel, vaid nende alla peidetud ajaloo põhjal. Turisti eesmärgiks pole progressi tuumikalad (nagu õppereisijatel), vaid progressi ääremaad: loomulik, ehtne, vaba , hüljatud , melanhoolne, kadunud hiilgus. Autentsus, mida turist märkab, pole mitte niivõrd tegelikkuse, kuivõrd tema enda meeleolu peegeldus. (Spode 2019: 111; 115) Veider ja võimas, aga lavastuse ainus puhas koreograafiline jada mõjub etendajate esituses kui turistina viibimine omaenda kehas, meenutamaks küll, jah, milliseid aegu?
Kui kogemus tundub olevat personaalne, siis mälu jällegi sotsiaalne nähtus. Kogemuslik tasand võib vastanduda, sobituda või anda hoopis uue nüansi näiteks sellele, milline on Etnograafiamuuseumi või Kreenholmi kuvand eestlaste jagatud mälumaastikel. Etenduskunstnikul tuleb need personaalsed tunnetuslikud kvaliteedid paradoksaalselt abstraheerida oma kehalise kindluse või ebakindlusega ruumi ja keha suheteks üleüldse, et tajutud meeleolud konkreetsetest paikadest vaatajani jõuaksid. Ometi ei tähenda viimane kehade ühtlustumist või individuaalsuse kaotamist vaid sõnade tagant performatiivse kvaliteedi leidmist. Ehk kui uurimuslikkus ei tekitanud lavastuse puhul kahtlusi (tänapäeval muidugi uurib iga lavastus midagi, see tundub olevat asi, milleta sind tõsiselt ei võeta), siis performatiivne pool jättis hektilisema mulje.
Laval tegutsesid neli persooni, kelle tegutsemist iseloomustas ilmselgelt erinev suhestumine loodud materjaliga – kas elada sisse, elada läbi, distantseeruda, kehastada või esitada?
Neli noort naist astuvad enda loodud mälutöö illusiooni, mida ilmestavad industriaalne metall (ketid, mida tõmmatakse, metalllštanged, millel ronitakse) ja pehme tekstiil (laest rippuvad summutatud valgusega ülevalatud objektid, mis meenutavad ülisuuri kangavihke). Juurtemotiiviga pehme vaip väljavalgustatuna lava tagaseinas on visuaalselt nii võimas element, et kohati varjutab ainuüksi oma kohaloluga etendajate oma. Siinkohal kummardus lavastuse kunstnikule ja valguskujundajale. Lavastuse visuaalne külg on kahtlemata sugestiivne ja etendaja tegutsemine selles enamuse ajast ka loodud ruumiga suhestuv, mis hõlbustab vaatajal ennast etendusel „kanda lasta“. Õnneks selliseid hetki jagus. Suust väljaaetud potisiniste keelte külma metalli vastu surumisest, monoloogi pidamisest õhus rippuval ebakindlal stangel balansseerides, naaldumisest lava seintele ja publiku poodiumitele, jutstkui võttes sõnasõnalt ülesannet „suhestu ruumiga!“ jne, jne.
Ühel hetkel aga otsustatakse etendajate poolt kogu see toredus hüljata ja võetakse sisse positsioon lava paremas nurgas. Ja sealt ta tuleb – vana hea koreograafiline jada, mille põhjendus küll mulle kogu lavastuse kontekstis tabamata jäi. Kui Spode määratluse juurde naasta, siis Reisimisest sai siinkohal Turistlik libisemine artefaktide pinnal, originaalsuse ja kangelasmeele hülgamise hinnaga.
„Alates renessansiajast noortele Euroopa aadlikele kohustuslik õppereis, mis pidi andma nende haridusele viimase lihvi. Selle käigus käidi vaatamas Euroopa tähtsamaid kultuurilisi monumente ja õukondi.“ (Spode 2019: 112)
Lavastus kannab endas kolme eripalgelise residentuuripaiga kajasid. Eesti Vabaõhumuuseum, Kreenholmi manufaktuur ja Sõltumatu Tantsu Lava kui kogukonna mälu koondavad sümbolid. ( Lavastust tutvustav tekst: https://stl.ee/lavastus/artefakturism-farsid-ja-varemed/)
Kirjandus:
Spode, Hasso 2019. Turist. 20. sajandi inimene. Toim. Ursula Vent. Tallinn: Kirjastus Avita Lk. 110-137